Illuka külast pärinevad esimesed teated 1424. aastast ning küla tolleaegne nimetus oli Soomevere (ka Samover, Somover).
1657. aastal Jõhvi mõisast eraldatud Illuka mõis on läbi mitme sajandi kuulunud erinevatele omanikele. Mõisa esimesed omanikud ning asutajad olid pärit Lodede aadlisuguvõsa Kukruse liinist. Gerthard Lode nimetas mõisakompleksi saksapäraselt Illuck – nimi tuleneb arvatavasti põhja-eesti murdesõnast ill, illu-, mis tähendanud küpset rabamurakat.
Mõisamajanduse areng, mis oli pidurdunud sõja-aastatel, hakkas alles 18. sajandi keskpaigus uuesti intensiivistuma. Murranguliseks Eesti mõisate majanduselus saab aga sama sajandi teine pool – laienes külvipind, arenes viinapõletamine ning karjamajandus.
18. sajandi viimast veerandit iseloomustab majanduse areng, mis tingis rohkete kõrvalhoonete ehitamist, esinduslikumaks muutusid härrastemajad, rohkem tähelepanu pöörati pargikujundusele.
Nii maa suuruse kui ka inimeste arvu poolest võib aga Illukat pidada pigem väikeseks mõisaks. 18. sajandi esimesel ja 19. sajandi esimesel poolel oli see pidevalt panditud ning puudus ühe aadlisuguvõsa pidev valitsemine. Seetõttu on ka mõistetav, miks mõisas polnud aadlile sobivat eluaset koos traditsiooniliste kõrvalhoonetega – aitade, tallide, tõllakuuride, kasvuhoonete ja muude hoonetega.
Mõisa arengu ning ka hoonestuse seisukohalt sai tähelepanuväärsemaks ajajärk alates 19. sajandi keskpaigast, mil Illuka läks Dieckhoffide suguvõsa valdusesse. Karoline Dieckhoff (sünd. von Bellingshausen) pärandas mõisa 1882. aastal oma poegadele Oscarile ja Eduardile. Nende valitsusaega jääb ka mõisamaja ehitamine, mis valmis 1888. a.
Neorenessansliku peahoone omapärane uusgooti astmikviil ja torn keskrisaliidil viitab ehitusmeistri huvile kombineerida ajaloolisi stiile. Hoone valmis 19. sajandi teisel poolel Saksamaalt pärit ehitusmeistri Friedrich Modi projekti järgi ning on pälvinud tunnustust sajand hiljemgi.
Et Dieckhoffid olid kõik vanapoisid ja järeltulijaid neil ei olnud, müüsid nad mõisa 1912. aastal parun Claus von Nottbeckile, kes omakorda müüs selle 1921. aastal riigile. Parun ise lahkus perega Saksamaale ja asus mõisa eest saadud rahaga Saku õlletehase osanikuks. Samast aastast asub mõisa peahoones Illuka Kool.
Mõisahoone restaureeriti 1994. aastal. Tiitliga „Eesti kaunis kool 2005“ pärjatud õppeasutus on ajaloolist keskkonda tänapäevaste vajadustega hästi põiminud. Peahoones ehk härrastemajas asub kooli kantselei, aineklassid, peosaalid ja söökla.
Uuemas õppehoones paiknevad algklassid, kunsti-, käsitöö- ja arvutiklass ning spordisaal koos abiruumidega. Käsitöömaja on tänaseks sisustatud mitmekülgsete võimalustega puu-, savi- ja sepatööks ning võimaldab kasutust ka laiemale huviliste ringile. Eraldi asuvas seminarihoones on võimalik läbi viia seminare ja konverentse kuni 100 inimesele või sättida see kenaks peosaaliks.
Kooli edaspidised plaanid toovad aga mõisakompleksi külalistele veelgi lähemale. Teistkordsed renoveerimistööd jõudsid lõpule 2017. a suvel. Pärast seda on härrastemaja katusekorrus saanud uue funktsiooni mugavate majutusvõimaluste näol. Seal asub ka muuseumituba ja väike pööningusaal, mille statsionaarne helilahendus võimaldab ka filme vaadata. Mõistagi on oodatud kõik erinevate tähtsündmuste korraldajad. Lähedal asuv Illuka kaunis puukirik loob lisavõimaluse laulatustseremoonia läbiviimiseks.
Liikumisharrastustega tegelemist toetab staadion ja mitmed mänguväljakud, samuti vastselt valminud kergliiklustee naaberasulatesse. Mõisakompleksi ümber on osaliselt looduskaitse alune park, kus on omale kodu leidnud muuhulgas ka kakud ja oravad.
Lähikonnas asub maakonna külastatuim vaatamisväärsus Kuremäe nunnaklooster, spordi- ja seiklushuvilised leiavad täiendavaid võimalusi Alutaguse puhke- ja spordikeskusest, looduse sõpradele jagub palju avastamisrõõmu aga Alutaguse laantes.
Illukal on ka juhuslikud külalised oodatud ning hoolitsetakse selle eest, et lahkudes soovitakse taas tagasi tulla. Mõisas on soe ja kodune, mis kinnitab selle kandi tunnuslauset –
Illuka – ilus iga ilmaga!
