Mari tahtis kasvatada omale kõrvitsaid, aga tal ei olnud oma peenramaad. Mari kodu ümber kasvasid aga suured vahtrad ja igal aastal oli pere hädas, et mida teha vahtra lehtedega.  Mari teadis, et puulehed on biolagunevad jäätmed ja olmeprügi hulka neid panna ei tohi.  Kui mari oma muret vanaemale kurtis rääkis vanaema , et just luges Perma kultuurist ja talle tundub, et see on lahendus Mari murele

Aita Maril aru saada, mis on PERMA KULTUUR ja kuidas on see seotud komposteerimisega

Selline oli õpilugu, millega alustasime oma kõdupeenra ehitamist. Idee sai alguse pargis vedelevatest osktest, lasteaia õunapuude ilulõikusest, murest mida teha vahtralehtedega ja elevantidele kõrvitsate korjamisest. Kõik kõrvitsate kasvatamise jaoks on meil ju omal olemas, miks siis mitte seda ära kasutada. Mõeldud tehtud!

Lasteaialapsed vedasid kõik puudelõikusest järelejäänud oksad väljavalitud kohta ja nendest sai meie kõdupeenra põhi, millele korjasime pargist maha langenud oksi lisaks juurde. Koolilapsed riisusid sügisel langevaid lehti , millega katsime oksad. Kevadel toimusid pargitalgud, mille käigus kokku riisutud lehed ja oksad samuti oma tee peenrasse leidsid. 

Järgmisena pöörasime oma pilgud kohalike talunike poole, kelle käest palusime natuke sõnnikut ja vanaks läinud heina, põhku või silorulli. Õnneks on meie kohalikud talunikud nii lahked, et selle me endale ka saime. Aitäh Gunnar Luunja! Nii saigi kõige raskem osa tööst alata  noormehed käärisid oma  käised üles ning sõnniku laotamine sai alata! Kui te arvate, et tüdrukud niisama vaatasid, siis te eksite – nemad tegelesid niidetud rohu kokku riisumisega, mis samuti oma tee meie peenrasse leidis. Järgmiseks oli vaja laiali kiskuda silorull, millega katsime kogu hunniku. Oli see vast töö!! 

Peenar on valmis ja ootab väikeste nobedate lasteialaste kasvatatud taimekesi. 

Õpetaja Anneli Dietrich