7.novembri tähistas lasteaiapere isadepäeva.

Pesamunad seiklesid hommikul koos isadega seenemetsas ja õunaaias. Lapsed ja isad tantsisid ja mängisid koos pilli. Lõpuks pakkusid Pesamunad pakkusid issidele ja emmedele maitsvat kooki ja morssi.

Tristani pere kirjutas: „Meie meelest oli nii vahva ja armas üritus. Näha, et õpetajad teevad asja hingega ja lastele ka meeldis väga. Ja kõik tuli kuidagi nii ilusti ja loomulikult. Issile meeldis kingitus ka väga.“

Musirullid üllatasid isasid omatehtud kikilipsuga, mille isad kohe ka uhkelt kaela panid. Peol jätkus nii tantsu kui tralli ning trummi põristamist. Peole tulnud issid ja mõned emmed tegid kõike koos lastega rõõmuga kaasa.

Ka Naerupallid ootasid isadepäeva väga ning selleks tehti ettevalmistusi juba aegsasti. Seekord rakendasid õpetajad meetodit, kus laps pakub idee ja õpetajad toetavad. Lastelt tuli idee koos  isadega kummitusi otsida.

Arutelud kummitustest viisid teadmiseni, et halvad kummitused kardavad valgust ja head mitte. Kummitusi on musta värvi, kel valged silmad, aga ka valgeid, kel mustad silmad. Millised neist head või halvad oligi tarvis välja selgitada? Kes selleks ikka paremini sobivad kui isad. Koos ikka julgem.

Nii mindigi õhtul vanasse mõisamajja, kus vaadati üheskoos isadega multikat Potsatajast ja Genast. Seejärel jagati kätte plaanid, millist teed minna ja kust kummitusi leida. Iga laps sai ka tühja pudeli, kuhu sisse tuli kummituste käest korjata erinevaid esemeid. Hiljem tuli pudel täita sooja veega ning siis jääda ootama, mis saab pudelis olevatest esemetest edasi.

Kui kummitused leitud, kogunesid kõik mõisa muuseumi kohvikusse, et jagada muljeid ja maiustada laste valmistatud kaerahelbeküpsistega.