Heli Ekštein

01.04.1968 – 12.08.2022

Ka lühikeses elus peitub pika ehtsus:

ta suurus pole aastates, vaid tehtus.

    R. Rimmel

Teatame sügavas kurbuses, et lahkunud on meie lähedane ja kolleeg Heli Ekštein. Raskele haigusele tuli viimaks alla vanduda. Tema lahkumisega jääb meie kooslusest üks oluline osake igavesti puudu... 

Alates 1989-st aastast kuni käesoleva ajani töötas ta Illuka koolis algklasside õpetajana, aastatel 1996 - 2018 täitis ka õppealajuhataja ülesandeid. Vaid viimane õppeaasta oli haigusega heideldes teistsugune ja tööd sai teha enamjaolt virtuaalkeskkonnas kodust.

Õpetajana väärib Heli kõrget kvaliteedimärki, ta oli nagu rätsep, kelle „õmblustööd“  ei hargnenud ühestki servast. Lugemise, kirjutamise ja elulised algtõed tegi ta esimeses kooliastmes lastele selgeks kasutades enda kogutud lisamaterjale ja muutes õppetöö huvitavaks erinevate lähenemistega.

Armastust oma töö vastu ja teatud mõttes ka lojaalsust näitab seegi, et Illuka kool oli Heli ainsaks töökohaks. Aktiivse kaasarääkijana kuulus ta aastail 2004-2013 ka Illuka Vallavolikogusse osaledes erinevate komisjonide töös.  

Helile oli alati tähtis, et õpilased ka koolivälisel ajal osaleksid aktiivselt huvitegevuses. Noore õpetajana (koos teise noore kolleegiga) jagus energiat ja tahtmist ka ise  lastele suvelaagreid korraldada. See oli omas ajas uudne ja julge ettevõtmine ja neid laagreid meenutatakse tänaseni.

Tali oli hea ema oma pojale, kes koduse kasvatuse toel on sirgunud tubliks ja viisakaks noormeheks. Heli oli hooliv tütar, armastav õde ja toetav pereliige oma lähedaste seas. Tugevat toetust perekonna poolt sai ta ka ise õnneks tunda viimse hetkeni. 

Heli armastas väga laulda ja tantsida ning tema enda soiku jäänud akordionimänguoskuse võttis üle muusikakoolis sama eriala lõpetanud poeg. Illuka naisansamblis jääb aga tühjaks üks aldi häälerühma tool.  

Jääme igatsema Heli nakatavat naeru ja korraldatud vimkasid. Juba  sünnikuupäevaga sai määratud tema huumorimeel ja polnud paremat aprillinaljategijat, kui Heli. Ka käesoleva aasta 1. aprillil suutis ta kolleegidele nii usutavalt luisata, et kuupäeva numbri osas valvsus kadus ning meenus alles siis, kui ta luiskeloo lõppu „Aprill!“ hüüdis.

Haigus murdis teda aegamisi. Andis endast märku ootamatult ja kutsus pidevalt duellile. Vaheldumisi tõusude ja langustega kõndis Heli 5 aastat kõrvuti tõvega, mis ta lõpuks murdis ning seda kaotust tuleb meil kõigil kahjuks tunnistada. 

Jääme oma koosviibimistel alati meenutama Heli positiivset uudishimu, ainult temale omast aasimist, head laulmisoskust ning ainulaadset helilikku huumorit.

Ärasaatmine Illuka koolimajas reedel, 19. augustil, kell 13.00 ja muldasängitamine Illuka kalmistule.

Perekond ja Illuka koolipere