In memoriam – Riina Tuur
21.05.1960 – 3.12.2018
Uus täht särab taevas. Kas oled sa sääl?
Kas inglite kooris nüüd kõlab su hääl?
Meie südameis heliseb tasa üks laul,
see hea, mille jätsid, ajatolmus ei kao...
/Virve Osila/
Meie seast on lahkunud kauaaegne muusikaõpetaja ja kolleeg Riina Tuur.
Oma viiekümne kaheksast eluaastast poole jagu aega oli ta seotud Illuka kooliga. Selle maja seinad mäletavad teda targa ja loomingulise muusikaõpetajana.
Kaks korda on õpetajatee toonud ta Illukale. Esimest korda asus ta muusikat õpetama 1979. aastal, siis sai temast ka noor klassijuhataja. Vahepealne naasmine kodukanti ja pere loomine hoidis teda siitkandist kümmekond aastat eemal, siis tuli ta aga juba küpsema ja kogenenumana tagasi. Tuli, et jääda.
Ta ei piirdunud ainult koolitundide andmisega. Esimestel Illuka-aastatel korraldas ta lisaks kogukonnale kontserte ja tantsuõhtuid, hiljem lõi ise bändis kaasa ning juba siis, kui ta armus pärimusmuusikasse, oli ta üheks eestvedajaks, kes igal suvel mitme kooli noortele rahvamuusika laagreid korraldas. Nii ka tänavu suvel, mil see toimus koduses mõisakompleksis.
Armastus pärimusmuusika vastu andis suurepärase väljundi Nordplus projektis kaasa lüües. Riina pani Illukal kõik külas olnud Taivalkoski õpilased ja õpetajad laulma eesti laule ning tantsima eesti tantse. Kuna ta oli siis juba haige, oli seda hämmastavam, millise sära ja entusiasmiga ta neil päevil tegutses..
Riina hindas meie kooli väga kõrgelt, ta armastas seda vana mõisamaja, oma kolleege, õpilasi, õpetamist ja muusikat. Usume, et omalt poolt suutsime pakkuda talle vastuarmastust, hoolimist ja vabadust tema töös, nii et ta nautis selles majas talle antud aega ja seltskonda.
Meile kõigile jääb Riina meelde rõõmsa, muusikat hindava õpetajana ning otsekohese inimesena. Tunneme targast ning abivalmist kolleegist suurt puudust.
Oleme talle tänulikud meie koolile pühendatud aja ja energia eest, selle soojuse ja positiivsuse eest, millega ta alati sellesse majja ja selle maja inimestesse suhtus.
Koolile ja ajalukku jääb Riina poolt kirjutatud Illuka Kooli laul.
Ka haigena ei tahtnud Riina loobuda oma tööst ja aktiivsest elust, tal olid kogu aeg plaanid edaspidiseks, tema optimism ja võitlustahe äratas lugupidamist meis kõigis.
Õpilased igatsesid Riina järele, pilliringi liikmed tundsid temast puudust. Kõik lootsid, et õpetaja Riina tuleb ükskord jälle kooli …
Kes ühel ilusal päeval kõigi rõõmuks tuleb, peab kõigi suureks kurvastuseks ühel päeval ka lahkuma. Aga küllap on kõigil meil selle suure kurbuse kõrval hinges ka varjamatu uhkus, et Sa meil olid.
Me mäletame Sind, Riina. Puhka rahus!
Illuka koolipere
