31.oktoobril käis 6.klass tutvumas Alutaguse rahvuspargiga, mille keskus asub Iisakus. See on Eesti kõige noorem rahvuspark, mis loodi 2018.aastal. Alutaguse vallale kuulub sellest rahvuspargist suurem osa. Miks siis oli vaja luua siia Alutagusele rahvuspark? Aga sellepärast, et niisuguseid soid ja metsi, rannikumaastikke ning pärandkultuuri elemente võib näha ainult Alutagusel.

Oli ilus sügispäev ning rõõmustasime, et veetsime pea kogu õppeprogrammi osa õues. Meie giid Anne- Ly otsustas viia meid kõigepealt sellisesse kohta, mis on iseloomulik vaid Alutagusele– kriivadele– niimoodi kutsutakse sisemaiseid luiteid. Kriivad olid ennemuiste ka põhilised külade ühendusteed, sest nad on Alutagusel nagu kohalikud „mäed“, kuna küngastest madalamal paiknevad suured soo- ja metsamassiivid. Matkal saime teada ka sellest, kuidas ja millal  kriivad kujunesid ning see oli hea täiendus loodusõpetuses õpitule. Suureks elamuseks oli kohtumine metsarajal metsisega, kes kiiresti meie eest põgenes. 

Mis siis veel on Alutagusele iseloomulik? Loomulikult lendoravad– neid leidub meie Eestimaa metsades vaid siin ja see haruldane loomaliik on sattunud hävimisohtu, sest ulatuslik metsaraie on võtnud ära nende päriskodu – vanad haavikud ja kuusikud. Iisaku õpperajal on palju infotahvleid, selgitamaks metsa kui ökosüsteemi eluringi, toiduahelaid. Huvitav oli teada saada inimestest, kes on siia elama asunud – poluvernikud, nende kultuur ja traditsioonid on väga huvitavad. 

Õppekäigule sai punkt pandud Iisaku vaatetorni otsa ronimisega. Kui ilus on meie Eesti! Kui palju metsa, põldusid, soid, ilusaid asulaid siin on. Moodustasime ringi ning igaüks meenutas, mis talle õppekäigust meelde jäi,  kuna korrata eelnevat ei tohtinud, kujunes kõigest küllaltki suur teadmistelaegas. 

Õp. Emilia Landra