Teisipäeval 04.02 pidime kõik minema õuesõppepäevale Pannjärvele.

"No ei taha, kas päriselt peab terve päev õues suusatama, kas kelgutada ei saa. Me ei taha."
Teisipäeva hommikul seisid kõik viiendikud, keda haigus ei kimbutanud, Pannikal reas, suusad jalas ja tegid rõõmsat nägu. 
Aga siis tuli õpetaja Peeter ja viskas õhku väljakutse, kas õpetaja või õpilased. Ühine otsus oli, et me ei ole allaandjate killast. Algselt plaanitud 2km sai 3km ja mõnel veelgi rohkem.
Õpetaja Kaja tuli ka, aga no tema ei sõitnud nii kiiresti ja jäi tahapoole. Et ta ennast nii üksi ja kurvana ei tunneks, siis jäid mõned talle seltsiks, kuid oma suusasõidu tegid kõik kenasti algusest lõpuni ära.

Kui nüüd sellele päevale tagant järele otsa vaadata, siis meile kõigile meeldis väga suusatada ja kelgutada. Kelgutamine pisut rohkem, sest saime olla koos kogu klassiga, tegime palju nalja, saime palju naerda, eriti siis kui mõned vastu puud põrutasid. Ei, ei, haiget ei saanud keegi.
Meeldis mägedest suuskadega üles turnida ja siis alla kihutada, meeldis kukkuda pehmesse lumme koos kaaslastega kui enam ei jaksanud. 
Meeldis, et polnud tunde ega pidanud tegema koduseid töid. 
"Tegelikult võiks selliseid õues õppimise päevi veel olla! Millal me jälle läheme?"

5. klass