Reedel, 29.mail toimus matk Toilast Vokka ehk „ellujäämine“ 6. klassi moodi.

Selle matka idee tekkis juba sügismatkal Vokas seigeldes, sest siis jäi käimata Andre suvilas ning just sellest sai uue matka eesmärk ja peamine „käimatõmbaja“.
Matkapäeva ootasid kõik, aga see ei kujunenud päris selliseks nagu algselt arvatud ja plaanitud. 
Kõigepealt tegime meie, õpetajad, koos lastevanematega lastele üllatuse – VR ajaloorännak 1938. aasta Oru lossi. 
Põnev oli jälgida laste reaktsiooni: mõned olid teadlikud, mõned olid uudishimulikud, mõned üllatunud, aga oli ka podinat, et selliseid asju tuleb ette öelda, mul silmad hakkavad valutama.
Kuid kui juba VR prillid peas, siis unusid hädad ja ma nägin, kuidas mõned õpilastest ikka kohe „täiega nautisid“. 
Toila rannas rääkis Joonas põgusalt meile oma purjetamise treeningutest ning näitas TERA paati. 
Õpetaja Kaja ettepanekul pidime vahemaa läbima mööda kallast. Kahjuks teadis õpetaja, et seal on palju kive ja mahalangenud puid, kuid ta ei teadnud, et sel kevadel on veetase kõrge ja teed takistavad sinisavi vastikult libedad ja kleepuvad alad. 
Algul oli lõbus, siis tekkis tüdimus ning pahameel, miks me siia tulime, raske on. Ja siis paistis päästev liivane paljandik, seal asus trepp Andre suvilasse. Nüüd tuli uus hoog sisse ja nägu läks tagasi naerule. Liivapaljandikult pepu peal liugu lasta ei tahtnud enam keegi, „jumal tänatud“ olid õpetajad rahul.
Andre ema ootas meid sooja sauna, kuivade riiete ja soojaandvate pleedide hunnikuga. Pidulaud oli kaetud ning sellel oli soe tee ja soojad vorstid. Mis võiks veel parem olla, me olime kohal – Andre suvilas!

Suur, suur tänu teile lapsevanemad Jekaterina Kärme, Irina Alljärv, Kristina Panarina ja Kati Juhkov

Õp Kaja mõtted päevast