5.juuni varahommikul asus meie kooli kolmas klass koos kahe kaaslasega neljandast ja viiendast klassist, klassijuhataja ja kahe lapsevanemaga teele Hiiumaale. Plaan sündis eesti keele, loodusõpetuse ja inimeseõpetuse tundide käigus, kus just kolmanda klassi õppekavades on põhjalik tutvumine Eesti kaardi ja maakondadega. Õpilased on varem käinud paljudes Eesti maakondades nii õppekäikudel kui ka võistlustel ja spordilaagrites, samuti on peredega rännatud. Üks põnev koht, kus keegi käinud ei olnud, oli Hiiumaa ja lapsed avaldasid soovi sinna reisida. Ka vanemad olid enamus plaaniga päri ning valmis reisi rahaliselt toetama.
Hommikune laste kokkukorjamine sujus hästi ja sadamasse jõudsime õigeaegselt, suundusime praamile „Leiger“. Praamil kinnitati kodusest toidukotist keha, külastati kauplust ja nauditi välitekil kaunist suveilma. Esimeseks külastuskohaks Hiiumaa pinnal sai Sääretirp. Viis „kolmandikku“ koos klassijuhatajaga jõudsid ära käia päris tipus, ülejäänud jõudsid auguga õnnekivi otsides poole peale. Meie Rasmus Toomal õnnestuski leida kivi, millel auk päris läbi! Ehkki kivi ei olnud just väga väike, tassis poiss oma õnne truult kaasa.
Edasi suundusime lõunasöögile Kärdla Põhikooli ja siis jätkasime uudistamist endises kalevivabrikus, praeguses Pikas Majas, kus tutvusime Hiiumaa tuulelippudega, kalevivabriku ajalooga, toodanguga jne. Kärdlast suundusime otsima Kukka kivi, mis on Hiiumaa suurim ja Eesti viies hiidrahn. Kivi otsa oleks mahtunud ära kogu meie koolipere. Nüüd viis tee Mihkli talumuuseumisse, kus lahke perenaine tutvustas vanu hooneid, töö- ja tarberiistu. Enne ööbimiskohta suundumist käisime veel ära Tahkuna tuletorni juures, kus asub ka reisilaev „Estonia“ hukule pühendatud mälestusmärk. Pikast ja palavast päevast väsinud lapsed said siin jalgupidi soojas kaldavees sulistada.
Ööbimiskohaks olime valinud Ratturi talu Reigi külas, kus meid juba oodati. Olime sellel õhtul seal ainsad külalised ja kogu plats oli meie päralt. Pärast majutumist said lapsed vaba aega mängimiseks, Henri ja Arina emad koos õpetajaga hakkasid tegema ettevalmistusi õhtusöögiks. Pärast söömist oli aeg päevast kokkuvõte teha ja teadmisi kinnistada, selleks tuli paaristööna täita tööleht. Töölehel pidi nimetama kõik maakonnad, mida reisil läbiti, samuti nende keskused. Veel taheti töölehel teada, mida tähendavad pruunid viidad teeääres, kuhu need juhatavad. Kui see selgeks sai, siis juba tuli üles kirjutada kõik vaatamisväärsused ja kaunid kohad, millega päeva jooksul tutvust tehtud. Päeva lõpetuseks toimus veel tüdrukute ja poiste vahel võistlus „langevarjuga“ palli viskamises ja püüdmises, mille võitsid tüdrukud, kuna nad harjutasid väga hoolsalt enne võistlust. Ka poistel tuli algus hästi välja, kuid neil tuleb siiski meeskonnatööd veel harjutada. Nõnda oligi aeg käes pesemiseks ja puhkama heitmiseks. Palav päev oli kämpingud väga kuumaks kütnud, lahtisest uksest ründasid verejanulised sääsed… Öörahu saavutamine võttis aega üksjagu, kuid lõpuks tuli kõigil siiski väsimusele alla vanduda. Saabus õnnis vaikus… mille katkestas tüdrukute kiljumine! Õpetaja ja tema järel unised emad tormasid ehmunult kohale. Selgus aga, et mingit häda ei olnudki (õnneks!) – tüdrukud olid muidugi kogu reisist elevil ja ennast oma sosistamiste ning hirmujuttudega nii üles kütnud, et kuulsid lausa koputamist ning nägid ka akna taga kedagi. Väike ööromantika käib ikka igal reisil asja juurde! Kuna õpetaja kinnitas (olles enne asja muidugi kontrollinud), et kõik poisid magavad ja õues ei hiili mitte kedagi, rahunesid ka tüdrukud ning uinusid lõpuks.
Hommikul alustasime päeva juba kell kaheksa hommikusöögiga, siis asjad kokku, kämpingud korda ja teekond viis Läänemere vanima maamärgi – Kõpu tuletorni – juurde. Tornist sai imetleda tõesti ülikaunist vaadet, sest päev oli järjekordselt selge ning päikseline. Kuna lõunasöögini oli veel piisavalt aega, otsustati külastada ka omapärast seiklusparki, mis tee peale jäi. Seikluspargi on rajanud erakliku eluviisiga mees, kes kogub seal ka vanakraami ja on oma parki ehitanud puidust Eiffeli torni koopia. Lastel jätkus seal põnevat tegemist-vaatamist hulgaks ajaks. Edasi suundusime lõunasöögile juba tuttavasse Kärdla Põhikooli ning sealt viis tee meid Suuremõisa lossi, kus asub praegu Hiiumaa ametikool. Lapsed kuulasid-vaatasid huviga kohaliku giidi näidatud kohti ja räägitud lugusid. Võrdlesime lastega Suuremõisa lossi ja meie oma Illuka mõisa – laste arvamusel on meie oma mõis ilusam. No eks oma ole ikka armsam, kuid ka Suuremõisa loss on väga kaunis ja seda tasub külastada.
Ja oligi aeg praamile suunduda! Tagasi mandrile tõi meid „Tiiu“. Oma koduses Jõhvis olime planeeritust isegi varem, kuskil poole kaheksa paiku. Kõik lapsed said ilusti kodudesse puhkama!
Suur tänu teile, Arina ema Anastassia ja Henri ema Krista! Teiega läheksin luurele küll! Aitäh Mirta ema Helenile, kes küpsetas meile kaasa leiba ja maitsvaid muhvineid! Tänud ka Tõnu Jaanipere bussifirma bussijuht Villule, kes meid turvaliselt ja kannatlikult palavas suves sõidutas! Suur tänu lapsevanematele, et olite nõus panustama ja usaldama! Aitäh, Illuka kooli juhtkond, et minna lubasite ja omalt poolt toetasite!
Kõige lõpuks – aitäh, kallid lapsed, et nii tublid olite ja hästi vastu pidasite! Soovin teile imelist suve!
Õpetaja Piia
Pildigalerii leiab siit ...link opens on new page
